Kahjulike ainete ja vee eemaldamiseks verest ning inimese elektrolüütide reguleerimiseks peavad neerupuudulikkusega patsiendid kasutama õõneskiudmembraani tüüpi kunstlikke dialüüsiseadmeid. Hemodialüüsi ajal sisaldab veri vererakke, valke ja muid komponente, mis põhjustavad kergesti membraanivoolu vähenemist. Tulevaste uuringute põhisuund on uut tüüpi dialüüsimembraani otsimine, millel pole kerge valke adsorbeerida, membraani pinnale ei ole kerge moodustada koaguleeritud valgukihti ja millel on sile membraanipind. Praegu muutuvad dialüüsimembraanimaterjalide tüübid pidevalt, kuid endiselt esineb defekte {{0}}~-mikroglobuliini eemaldamises ja biosobivuses. See katse keskendub polüeetersulfoonmembraani materjalide struktuursetele ja dialüüsiomadustele. Selles artiklis tsentrifuugitakse polüeetersulfooni õõneskiuddialüüsi membraane kuiv-märgketrusprotsessiga ning uuritakse erineva seinapaksuse ja siseläbimõõduga õõneskiudmembraanide struktuuri ning väljatöötatud dialüüsiseadmete dialüüsi jõudlust, et määrata kindlaks parim ketrusprotsess; parimate dialüüsitingimuste määramiseks uuritakse dialüüsimembraani pindala, simuleeritud vedeliku ja dialüsaadi voolukiiruste ning lahustunud aine kontsentratsiooni gradientide mõju membraani dialüüsi tulemuslikkusele. Töödeldud õõneskiudmembraan valati väikesteks komponentideks ning membraani puhta vee voogu, purunemisrõhku, tõmbevenimist ja purunemistugevust testiti laboris valmistatud seadmega. Õõneskiudmembraan kapseldati tsentrifugaalvalamise teel dialüsaatorisse. _2~-mikroglobuliini asemel kasutati lüsosüümi ja inimese seerumi albumiini asemel veise seerumi albumiini. Valmistati simuleeritud vedelik, mis koosnes puhtast veest, uureast, lüsosüümist ja veise seerumi albumiinist. Seda simuleeritud vedelikku kasutati patsiendi vere asendamiseks, et hinnata selles artiklis välja töötatud polüeetersulfooni õõneskiudmembraani dialüüsi tulemuslikkust. Tulemused näitasid, et kui lisandi polüetüleenglükooli sisaldus oli 27,6 massi%, olid membraani mehaanilised omadused paremad. Erineva seinapaksusega õõneskiudmembraani dialüsaatorite simuleeritud vedelikus võib karbamiidi kliirens ulatuda üle 64% ja erinevus ei ole suur. Veise seerumi albumiini retentsioonimäär võib ulatuda üle 98%. Lüsosüümi kliirensi kiiruses on mõningaid erinevusi. Mida väiksem on seina paksus, seda suurem on kliirens. Membraanil, mille seinapaksus on 10μm, on lüsosüümi kliirens 29%. Erineva kiu siseläbimõõduga dialüsaatorite karbamiidi kliirensi määr on umbes 80%. 0,26 mm kiu siseläbimõõduga dialüsaatoril on kõrgeim uurea kliirens, ulatudes 88,6%. Lüsosüümi kliirensi kiirus on väga erinev. Mida väiksem on siseläbimõõt, seda suurem on kliirens. 0,26 mm siseläbimõõduga dialüsaatoril on lüsosüümi kliirens 62,8%. Sellel on vähe mõju veise seerumi albumiini retentsioonile ja retentsioonimäär võib ulatuda üle 98%. Dialüüsimembraani pindala suurendamine, simuleeritud vedeliku ja dialüsaadi voolukiiruse suurendamine ning lahustunud aine kontsentratsiooni gradiendi suurendamine võib suurendada lüsosüümi ja uurea kliirensi kiirust ning see ei mõjuta peaaegu üldse veise seerumi albumiini peetust.